Jaanuse oma.
Kare. Ei tahtnud väga seljas olla, läbi suure häda ainult (noh, et mulle head meelt teha).
Ükskord sattus kogemata vale pesuga masinasse. Nagu ikka juhtub. Ja... teadagi mis.
Ootas ja ootas, konutas kapinurgas aastakese.
Aasta sai mööda, võibolla veelgi rohkem.
Käsitöö ajakirjas kuskil oli villase kampsuni uuele elule aitamisest juttu. Võtsime - mina ja kampsun - sõnasabast kinni.
Lõikusime ära esiliistu, augustasime krae, varrukad said lühemaks - 2/3 nende nimi nüüd -, ette ja taha taljesse sissevõtted.
Ja siis ühisel otsusel panime ta masinasse, kokku tõmbuma ja viltuma.
Väga hästi ei viltunud, siis avastasime, et ta vaeseke polegi täisvillane... Aga noh, kui juba pihta hakatud otsustasime koos lõpuni minna.
Heegeldust äärde (muster raamatust "Rahvuslikud heegelmustrid", aukude "pesadesse" said pärlid (kuna augud ei kukkunud välja nii kui meil ootus oli, siis mõtleme veel selle üle, mis me nendega üldse peale hakkame, paar ideed on), kinnituseks heegelliistu alla haagid (mis ei ole tegelikult veel 100% külge saanud), vöö peale ja voila :)
Lahe!
ReplyDeleteno häää oleks seljas seda näha. Jaanuse seljas ma vist nägin :) Pane reedel selga, kui meeles ja valmis on :)
ReplyDeletemõte hea. mul on 1 päris villane kampsik, mis seljas kuidagi hea ei ole ja mis võiks vabalt hõlmik olla, aga kuna see on inimese poolt kootud, siis ei raatsi lammutama hakata... samas - niisama elu lõpuni kapis seistes ei ole sest vist ka tolku :)
:) Proovin selga ajada
ReplyDelete